Physiognomica
Physiognomica: Aristotelese 4. sajandil eKr kirjutatud füsiognoomikateos. Esimene süstemaatiline läänelik füsiognoomikatekst, mis tuletab iseloomu loomadega sarnasuste kaudu.
Seotud mõisted
Kıyafetname
Osmanite füsiognoomikakirjandus. Lokman Çelebi 16. sajandi teos on selle traditsiooni tuntuim näide. Seda kirjeldatakse kui kunsti mõista inimese sisemaailma tema välimuse kaudu.
Firasa
Näo tõlgendamise traditsioon islamimaailma kultuuriloos. See kunst ühendab sisemise intuitsiooni ja välise vaatluse.
Mian Xiang
Hiina näoennustamise traditsioon. Guiguzi süstematiseeris selle kunsti 6. sajandil eKr: nägu jaguneb 100 piirkonnaks ja igaüks neist seostub kindla vanuseperioodiga.
Viie elemendi nägu
Näotüübid Mian Xiangi elemendisüsteemi järgi: Puu (piklik), Tuli (kitsas ja terav), Maa (lai ja täidlane), Metall (ruudukujuline) ja Vesi (ümar). Iga tüüp toob esile erineva iseloomujoone.
Vanusekaart
Mian Xiangi süsteemis seostub iga näopiirkond kindla vanuseperioodiga. Kõrvad 1–14, otsaesine 15–30, kulmud ja silmad 31–40, nina 41–50, lõug 61+.
Kolm aaret
Taoistlikus füsiognoomikas kolmele näopiirkonnale omistatud energiad: Shen (vaim, silmad), Qi (hingus, nina) ja Jing (olemus, lõug). Kolme aarde tasakaal peegeldab sisemist energiat.